Üllatus-üllatus

Üllatus-üllatus Portugalis!

No väga sageli esineb ju, et sul teatud eelarvamused ja ootused juba eelnevalt, kui võõrasse riiki lähed. Mõnel puhul tulebki lihtsalt teadlikult märgata, millised asjad sind üllatavad – võib-olla selles peitubki sinu jaoks õppemoment.

Näiteks on ju Lõuna-Euroopa riikide puhul ju üldlevinud stereotüüp, et inimesed jäävad hiljaks ega pea kellaaegu millekski. Aga pean ütlema, et see nt Portugali puhul ei vasta eriti tõele või - noh olgem täpsed – osaliselt ei vasta tõele. Väga paljud kohalikud paluvad sul „üks minut” oodata. See võib küll vahel kesta kümmekond minutit, aga juba see, et nad täpsustavad ootamisaega minutites, pani mind imestama.

Üks minu suurematest hirmudest oli see, et kogu aeg nii palav, et seda ei talu enam. Absoluutselt mitte tõsi – keegi küll väitis, et nii vilets ilm on sel aastal esimest korda üle 28 aasta, aga ilmselt võivad nad seda ju kõigile öelda, kes esmakordselt Portugali külastavad.

Kaks konkreetselt negatiivset üllatust tabasid küll aga valusate hoopidena:

• inimesed suitsetavad konkreetselt IGAL pool: kinos, poes, rannas, jäätisekohvikus jne jnt; kusjuures ma pole ju eriti tundlikki suitsu suhtes, aga Portugalis tõesti häiris;
• asju ei parandata iial – ajalehekioskis on makseterminal katki juba sellest ajast saati, kui ma esimest päeva saabusin (siis neli nädalat hiljem); kohaliku jahtklubi wc-s on ühe kabiini uks eest ära kolmandat nädalat, ilma et keegi oleks sentimeetritki liigutanud uksekoha juures maas vedelevat ukselinki; ja ma ei saanud aru, kas see üldse kedagi häiribki!

Aga rohkem on ikkagi positiivseid üllatusi:

• magusad asjad ongi magusad ja head (kuigi ma usun, et portugali inimestel ei saa olla munaallergiat; magus asi on peamiselt muna ja suhkur; kord sattusin poest proovimise mõttes isegi ostma mingit müstilist asja, mis maitses nagu magus omlett)

• portugali inimesed räägivad inglise keelt, üllatavalt hästi ja üllatavalt palju
• siin on suhteliselt lihtne leida kohupiimataolisi maiuseid – võrreldes teiste lõuna-Euroopa riikidega, kus olen viibinud, on see täielik ime;

Kohalikku magusakultuuri pean veel ka eraldi kirjeldama. Õigemini, see ei ole kultuur, see on magusahullus! Neil on ju piirkonnas väga populaarsed muna põhjal valmistatud küpsetised, mida kutsutakse pasteis de nata. Need on absoluutselt jumalikud! Kusjuures, eriti tore on see, et kui väga hästi oma suure kaupluse külastust ajastada, võib neid armsaid saiakesi lausa soojalt osta!

No aga kogu selle mõnu peavad ära rikkuma portugali koordinaatorid, kes iga kord soovitasid mul minna Belémi ja neidsamu küpsetisi seal proovida.

Kuna Belém ei ole kaugel, Lissabonist üsna kiviviske kaugusel, siis ühtedel viimastest päevadest otsustasin tee jalge alla võtta. Ja ma siinkohal ei räägi mingitest muudest vaatamisväärsustest, nagu munkade klooster või kindlus, sest see järjekord, mis nende saiakeste järgi on, on ise üks vaatamisväärsus! See on ikka ehmatavalt pikk, kusjuures järjekord ei koosne turistibussiga liiklejatest ega uudishimulikest – enamik olid kohalikud! Seal järjekorras seistes katsusin ma meenutada, milline kohalik asi võiks Eestis nii populaarne olla. Peale Linnateatri piletite ei tulnudki miskit meelde – ja kui meil olekski mõni asi nii populaarne, leiutataks selle juurde koheselt ka online-ostmissüsteem. Aga Portugalis on vaevalt ju internettigi, nii et me ei hakka online-asju üldse mainimagi. Igatahes olin piisavalt vapper, et sappa seista, mispeale avastasin, et järjekord liigub üsna kiirelt. Kui minu järjekord oli kohvikusse siseneda, tabas mind taas üllatus: see müügipunkt oli kaugel hubasest kohvipoekesest või sõbralikest teenindajatest – käis kibekiire vabrikutöö! Lettidel oli kuni kolm kuivanud saiakest, sest kellelgi polnud ilmselgelt aega tegelda kaubandusliku välimuse eest hoolitsemise eest – kaup tahtis ju müümist. Samuti ei tarvitsenud sul pead portugali keele keerulise hääldusega vaevata – võisid lihtsalt öelda arvu, mitut saiakest soovid (see on ju väga vähetõenäoline, et sa sellest kohvikust midagi muud soovid – „tavalisi” saiakesi võid võtta ka kõrvalasuvatest kohvikutest, need ju tühjad!).

Ja kogu selle kino juures oli imekspandav, et need õiged Belem’i saiakesed soojana kätte saanud, tagasi enda majutuskohta pöördunud, et neid teiste vabatahtlikega jagada, tabas tõeline üllatus: need olidki uskumatult head! Üks müstilisemaid kogemusi üldse sellel soojal maal – kuidas ühed niigi jumalikud asjad võivad ikkagi veel paremad olla.

Siit ka ametlik link kohvikule: http://www.pasteisdebelem.pt/ Ringi guugeldades leiab ka saiakeste retsepte, aga ei mina usu, et neid tasub mujal kui Belem’is proovida.