Naine, tunne oma keha

Ja siis sellest täiesti konfidentsiaalsest tööst, mis küll kahjuks ei ole kuidagi harry potteriga seotud ;)

Kolmas tööots oli töötada anti-dopingu kontrollis chaperone’ina. St et kui võistlus läbi on ja tulemused teada, peame leidma esimestena lõpetanud sportlased, küsima nelit nõusoleku anti-dopingu kontrolliks (võtma neilt allkirja paberile ning andma väikese paberilipaka neile kinnituseks, et neile on kontrollist teada antud) ja saatma neid pissile doktori juurde. "Saatma" tähendab, et mitte kaugelt näitama, kus see vannituba asub, vaid käima sportlasega igal pool kaasas: nt dushiruumis, pressikonverentsil, medalitseremoonial, sadamasse check-in'il jmt. Arusaadavalt nad wc-d kasutada ei tohi.

Teoreetiliselt pole see ju midagi keerulist. Aga praktiliselt osutus esimene kord nii füüsiliselt kui psüühiliselt keerukaks kui mitte lausa võimatuks ülesandeks.

Vahepalana olgu öeldud, et olümpiamängude ajal oli ainult üks teema, mis ajal oli pressikonverentsi saal kõige enam täidetud – austria dopinguskandaal. Ja nii päevast päeva, nädalakese järjest. Võite siis järeldada sellest teema tähtsust ja ka konfidentsiaalsuse hoidmise vajalikkust.

Aga kõigepealt me ootasime 4 tundi võistlust. St et pidime alguses olema kohal kl 6.15; saime teada, et võistlus on kehva ilma vm olude tõttu edasi lükatud, tulgu me poole tunni pärast; ja nii vist oma neli korda; lõpuks, kella 10ne paiku saime teada tulemused ja nimed (lõpuks otsustati kontrollida ühte varasemat fleeti). Kui me paadiparki jõudsime, valitses seal pilkane pimedus, vaid 12 viimast sportlast pakkisid oma purjesid. Kus siis on esimesed, tekkis kohe küsimus.

Ühe leidsime lihtsalt keele järgi – kuna kuulsidn kedagi rääkivat prantsuse keelt, kargasin ligi ja küsisin, et kas ta teab kedagi sellenimelist; juhtumisi oligi see tema. Ja ta ei olnud üldse õnnelik. Ilmselt oli ta alles WC-s käinud, samuti ootasid teda sõbrad kuskil hotellis. Aga see oli alles algus. Esimene proov läks viperusteta; siis aga soovis doktor ka teist proovi, sest esimene katse oli liiga lahja vm; ja see oli ikka tohutu pingutus selle kena kleenukese naissurfari jaoks; ta tõeliselt nuttis meeleheitlikult (mille peale ma oleks tahtnud öelda, et see vesi peab tulema mujalt välja kui silmadest). Aga ta oli kurnatud, väsinud ja tahtis olla ilmselgelt kõikjal mujal kui selles imelikus dushiruumis plasttopsi, oma treeneri ja ühe chaperone'iga.

Järgmised korrad läksid vähem valutult: võistlustingimused olid paremad ning sportlased olid enam rahulikud teadet vastu võtma.

Veidi keerulisem väljakutse oli see, kuidas teistele vabatahtlikele seda konfidentsiaalset tööd kommunikeerida. Kuidas ikkagi selgitada, et sa pole õhtusest peost huvitatud, vaid teed ikka veel sadamas tööd, must mapp käes? Ja need, kes ise purjetamisspordiga seotud, jagasid muidugi kohe ära, et need vabatahtlikud, kes anti-dopingu kontrollist sisse-välja käivad, on ilmselt kontrollimissüsteemiga seotud. Projekti lõpus, lõpphindamisel, avaldasime kõigi anti-dopingu kontrolliga seotud vabatahtlike nimel vabanduse, et pidime valetama. Aga sõnadetagi selge, see kogemus oli isegi valetamist väärt, et kogeda vahetult tippspordi psühholoogilist raskust.