O Seculo (loe: Oo Seekül)

Selle projekti üks vaieldamatu peaosatäitja on olnud meie majutuskoht – fundaçao O Seculo (kommentaariks, et portugali keeles on ka nimedel artiklid). See asub 9-minuti rongisõidu kaugusel Cascais’ist, võistluste toimumiskohast. O Seculo hakkas juba rolli mängima saabumisjärgse koolituse viimastel päevadel, kui meid nö tööks ette valmistati ja muuhulgas ka tutvustati, kus elame hakkame. Mõned võtmeasjaolud siis koos hirmudega:

· toad on 16-kohalised (mis siis, kui keegi norskab; kuidas peab rahu ja vaikust tagama)

· kasutada on nii meestel kui naistel 2 dushiruumi: üks kahe dušiga, teine kaheksa dušiga (kindlasti peaks naistel olema rohkem dušše kasutada)

· pesu pesemine toimub kollektiivses korras kolmapäeviti – oma tööriided (vabatahtlikele anti nö vormid, aga see on veel täiesti omaette saaga) tuleb märgistada, et need kaduma ei läheks (kindlasti on kord nädalas pesupesemisvõimalus liiga vähe ja peaks läbi rääkima kohalike pesumajadega, et pesemisvõimalusi laiendada)

· pidutseda o seculo’s ei saa – selleks on võimalik minna randa, millele on väga lihtne ligipääs; tõesti, o seculo asub üsna mere ääres ja rand on vaid tunneli ja paari trepiastme kaugusel.

· O seculo on traditsiooniliselt mõeldud lastelaagritele, mis kuidagimoodi seotud põgenikega; st et tegemist sageli keerukate lastega, aga siiski lastega; nii et me peame olema vaiksed ja vaoshoitud. Ja hoidma oma asjadel silm peal.

Ja me olemegi. Siiamaani, nüüdseks juba peale neljandat pesupäeva, oleme täiesti distsiplineeritud – ei ühtki tantsupidu valju muusikaga, ei mingeid joominguid oksendamiseni. Kusjuures, paljud hirmud ei ole üldse täitunud. Ma ei ole nt mitte kunagi seisnud dušijärjekorras, selliseid asju ei ole. Ilmselt tingituna meie mitmetest vahetustest (hommiku-, õhtu- ja öövahetus, viimane pidutsejatele) suudavad 90 inimest end nii ära organiseerida, et järjekordi pole tekkinud. Ehk aitavad natuke kaasa ka need neiud, kes mõne purjetaja seltsi nende korteritesse või hotellitubadesse on ära (s)eksinud ;)

Norskamine ei sega enam ammu, sest sa oled nii väsinud, et kukud praktiliselt jalapealt ja ka keskmine kesköine simman ei teeks unele midagi.

Ja pesupesemissüsteem toimib kenasti. Enamasti saad oma riided tagasi. Peamiselt puhtana. Küll aga on mõned inimesed ikkagi oma lemmikriided pesus ära kaotanud. Või lihtsalt on nad erinevate tubade vahel vahetusse läinud.

Seculo’sse saabudes olid ikka mõned näod üsna jahmunud, nähes, kui vähe ruumi ikkagi tubades on ja kui kõle see maja üldiselt on. Lisaks on veel igasugu reegleid, millest üldjoontes peame kinni pidama, nagu nt et laste ees ei tohi suitsetada või nagu see, et vannituppa minnes peab olema veidi enam riides kui vaid püksikud või bikiinid; no ja et alkoholi ei tohi olla. Sisse kolides asusime kohe kahekordseid voodeid liigutama, et veidi enam ruumi tekitada. Keegi tüdrukutest virutas sisse riidenagi, mis naljakalt keset tuba seisma pandi. Sest põhiprobleem on selles, et ei ole ruumi oma asju kuhugi panna (mina olin muretsenud paar kavalat riidepuud, mida voodi ääre külge kinnitada). Esimestel õhtutel oli mure ka väärisasjade hoidmisega, kuivõrd koridori oli Rota inimeste poolt toodud lukustatavad kapid (nn lokkerid), aga nendele tabalukke veel ei olnud muretsetud (mis te arvate, kas ma tundusin imelik, kuna mul oli kodust oma tabalukk kaasa võetud? Juba esimesel õhtul sain endale valida lähima kapi, kuhu igivana arvuti ja veidi sularaha koos rohke pudi-padiga lukustasin).

Ja sa oled sunnitud ikka üht-teist õppima, et siin kummalises ööbimispaigas hakkama saada. nt oskused strateegiliselt mõelda arenevad tublisti, kuna alumise korruse duširuumi (mis on enamasti puhtam, kindlasti avaram ja valgem ning tühjemate prügikastidega) jõudmiseks läheb oluliselt aega ja sa pead mõttes kõik oma duširuumi tegevused läbi mängima, et kõik vajalikud asjad kaasa võtta. Esimesed päevad ikka ajas tigedaks, kui leidsid end alumisest duširuumist, valed flip-flopperid jalas. Teine silmapaistev oskus on vilumus võtta pimedas ruumis läätsed ära – need, kel on kogemusi läätsedega või on mõnda näinud, teavad, millisest vilumusest ma räägin. Põhimõtteliselt on šansid täpselt pooleks, et kas hommikul leian läätse konteinerist või mitte.

Ja mingite asjadega pead harjuma. Nagu see, et sind ümbritsevad riide- ja jalatsikuhilad nagu väikesed (või vahel ka suuremad) liivaluited, mille vahelt pead oma voodini teed rajama. Rääkimata kohvritest. Või see, et sul ei ole kunagi võimalik jääda raamatut lugedes magama, sest valgustuseks on ainult üks hädine lamp terve toa peale. Või see, et kogu 15 inimese peale on meil üks kolmeharuline pikendusjuhe, mis aitab telefone laadida (paljudel on kaks telefoni, üks kodune, teine portugali numbriga). Või see, et toa peale on üks võti, mis peaks asuma uksehoidja juures – kui aga juhtuvad olema veidi hajameelsed toakaaslased, siis pead lihtsalt leppima ootamisega ukse taga, kuni võti rongini rändab. Ja see, et lastelaager võib tähendada küll diskreetsust meie poolt, aga kindlasti mitte laste poolt! Just sel hommikul, kui sul töögraafik võimaldab lõpuks kauem magada, on laste päevaplaanis mingi vana portugali disko järgi laulmist-tantsimist õppida, ja seda otse sinu akna all. Olulist harjumist on nõudnud ka hommikusöök. Esialgu oli lihtsalt lastest kahju, et nad peavad nii vaest hommikusööki taluma. Aga aja möödudes on endast ka juba kahju ja hirmsasti tahaks nautida värsket piima ja putru-moosi või puuviljasalatit.

Tore seik oli ka siis, kui üks koordinaatoritest, Klaudia, otsis endale tubades vaba voodit. Nimelt ööbivad alati ka kaks koordinaatorit O Seculo’is, et igaks juhuks mingite õnnetuste korral kohal olla. Niisiis ütlesime Klaudiale, et meie toas on üks vaba voodi ja et ta võib sinna tulla. Klaudia siis sisenedes: „Ahaa, see voodi seal tundub, nagu oleks vaba! Et kas ma võtan siis selle?” – mille peale mina: „Ei, see on minu voodi – lihtsalt ma olen ainuke, kes siin hommikuti voodit teeb” (ja tuttavad ju teavad, et ma ei ole eriti hüper-super-korralik inimene!).

Siit ka vaade minu voodist toa keskele: