Võib-olla on see kogu Portugalile omane, aga lõuna- ja õhtusöögi aegadel levib linnas sardiinide mõrkjas lõhn. Restorane on siin meeletult, et iga maitsega turisti rahuldada – sama suures koguses on siin imalaid mehi, kes kelneritena restorani kutsuvad, väga tüütu. Meil kui võistlustesse panustavatel vabatahtlikel on võimalik süüa kaks korda oma tööpäeva jooksul võistluste seltskonda teenindava firma poolt pakutavat. See küll tähendab palju pastat ja taimetoitlastele täiesti talumatut piina, aga ikkagi suhteliselt hea toit. Vabade päevade toitlustamiseks saime veidi taskurahale lisa.
Aga siin on üks asi, mis ei tohi jääda toidusedelist välja (seda enam, et ei lõunasöögi ega õhtusöögi juurde klassikalist magustoitu ei pakuta). See on jäätis kohvikust Santini. Santinil on täiesti omaette roll linnas – kui mujal tänavatel on vaikne ja rahulik, siis Santini tunneb ära peaaegu katkematu inimhulga järgi (kuni kl 23ni ja 24ni välja), kes kõik jäätist söövad, vaid esmaspäev välja arvatud, kui kohvik kinni. Kuigi Portugali kohta on jäätise hind üsna mõtlemapanev, siis, korra seda hõrgutist maitsnud, ei ole enam tagasiteed. Nt maasikajäätis jätab sellise mulje, nagu koosneks pool jäätist maasika toormaasikamoosist. Jäätisekokteil on peaaegu värske-marja-smuuti maitsega (usun, et Santini omanikud on kõvasti maksnud, sest kohalikus mcDonalds’is jäätisekokteili ei leidu). Peale selle, et tegemist on ülihea jäätisega, tundub kohvikul olevat oma osa linnaplaanis. Paistab, et see on Cascais’i inimestele loomulik osa lõpetada päev mingi naudinguga ja paljud on valinud selleks Santini – mitte üldse kõige hubasem koht maailmas, aga kindlasti hea kvaliteediga kraam.
No comments:
Post a Comment