Eraldi faas, peale ühtsustunnet, oli klatshifaas. Mõned meist võisid tundidekaupa istuda Rota kontoris, juua õlut, süüa tremoçoš’id (loe: tremossoošid; spetsid oad soolavees) ja kirjeldada, kes kellega käib, kes millal koju jõudis jne. kusjuures klatš ei ole siin üldse pahatahtlik, lihtsalt see on siin üks grupifaas, mis aitab sul enam teiste grupiliikmete kohta teada saada.
Üks grupifaas tundus olevat ka oma keelegruppidesse siirdumine – mingil hetkel tabasid, et paljud otsivad justnimelt oma kaasmaalaste seltsi, et ilmselt end veidi mugavamalt tunda ja vahelduseks üliväga rahvusvahelisest seltskonnast puhata.
Ja siinses mitmekeelelises, -kultuurilises grupis mängib keeleoskus suurt rolli grupi toimimisel. Esialgu tundus, et omavahel käisid rohkem läbi sarnase keeletasemega inimesed. Pigem oskajad suhtlesid teiste oskajatega ja mitteoskajad suhtlesid omavahel. Nüüd aga tundub, et keeletase hakkab suures grupis ühtlustuma. Järjest enam kuuleb, kuidas inimesed kurdavad oma keeleoskuse kadumise üle („Ma loodan, et mu inglise keele õpetaja ei pea kunagi kuulma, kuidas ma praegu räägin!”); ja vastupidi, nö mitteoskajad on imetlusväärselt oma keeletaset arendanud. Kui projekt varsti ära ei lõpe, räägime kõik siin nagu Leedu Mantas: „Food – no good; girls – good; Internet? – No internet”. Aga see on absoluutselt tore ja pigem hea näide sellest, kuidas keelelisi raskusi ületada. Sest alguses ma olin isegi mures, et kuidas üks poiss, kes üldse end kuidagi väljendada ei saa, ikkagi peaks siin hakkama saama. Aga ta on lihtsalt fantastiline näide, kuidas saab.
No comments:
Post a Comment