Naine, tunne oma keha

Ja siis sellest täiesti konfidentsiaalsest tööst, mis küll kahjuks ei ole kuidagi harry potteriga seotud ;)

Kolmas tööots oli töötada anti-dopingu kontrollis chaperone’ina. St et kui võistlus läbi on ja tulemused teada, peame leidma esimestena lõpetanud sportlased, küsima nelit nõusoleku anti-dopingu kontrolliks (võtma neilt allkirja paberile ning andma väikese paberilipaka neile kinnituseks, et neile on kontrollist teada antud) ja saatma neid pissile doktori juurde. "Saatma" tähendab, et mitte kaugelt näitama, kus see vannituba asub, vaid käima sportlasega igal pool kaasas: nt dushiruumis, pressikonverentsil, medalitseremoonial, sadamasse check-in'il jmt. Arusaadavalt nad wc-d kasutada ei tohi.

Teoreetiliselt pole see ju midagi keerulist. Aga praktiliselt osutus esimene kord nii füüsiliselt kui psüühiliselt keerukaks kui mitte lausa võimatuks ülesandeks.

Vahepalana olgu öeldud, et olümpiamängude ajal oli ainult üks teema, mis ajal oli pressikonverentsi saal kõige enam täidetud – austria dopinguskandaal. Ja nii päevast päeva, nädalakese järjest. Võite siis järeldada sellest teema tähtsust ja ka konfidentsiaalsuse hoidmise vajalikkust.

Aga kõigepealt me ootasime 4 tundi võistlust. St et pidime alguses olema kohal kl 6.15; saime teada, et võistlus on kehva ilma vm olude tõttu edasi lükatud, tulgu me poole tunni pärast; ja nii vist oma neli korda; lõpuks, kella 10ne paiku saime teada tulemused ja nimed (lõpuks otsustati kontrollida ühte varasemat fleeti). Kui me paadiparki jõudsime, valitses seal pilkane pimedus, vaid 12 viimast sportlast pakkisid oma purjesid. Kus siis on esimesed, tekkis kohe küsimus.

Ühe leidsime lihtsalt keele järgi – kuna kuulsidn kedagi rääkivat prantsuse keelt, kargasin ligi ja küsisin, et kas ta teab kedagi sellenimelist; juhtumisi oligi see tema. Ja ta ei olnud üldse õnnelik. Ilmselt oli ta alles WC-s käinud, samuti ootasid teda sõbrad kuskil hotellis. Aga see oli alles algus. Esimene proov läks viperusteta; siis aga soovis doktor ka teist proovi, sest esimene katse oli liiga lahja vm; ja see oli ikka tohutu pingutus selle kena kleenukese naissurfari jaoks; ta tõeliselt nuttis meeleheitlikult (mille peale ma oleks tahtnud öelda, et see vesi peab tulema mujalt välja kui silmadest). Aga ta oli kurnatud, väsinud ja tahtis olla ilmselgelt kõikjal mujal kui selles imelikus dushiruumis plasttopsi, oma treeneri ja ühe chaperone'iga.

Järgmised korrad läksid vähem valutult: võistlustingimused olid paremad ning sportlased olid enam rahulikud teadet vastu võtma.

Veidi keerulisem väljakutse oli see, kuidas teistele vabatahtlikele seda konfidentsiaalset tööd kommunikeerida. Kuidas ikkagi selgitada, et sa pole õhtusest peost huvitatud, vaid teed ikka veel sadamas tööd, must mapp käes? Ja need, kes ise purjetamisspordiga seotud, jagasid muidugi kohe ära, et need vabatahtlikud, kes anti-dopingu kontrollist sisse-välja käivad, on ilmselt kontrollimissüsteemiga seotud. Projekti lõpus, lõpphindamisel, avaldasime kõigi anti-dopingu kontrolliga seotud vabatahtlike nimel vabanduse, et pidime valetama. Aga sõnadetagi selge, see kogemus oli isegi valetamist väärt, et kogeda vahetult tippspordi psühholoogilist raskust.

Grupiprotsessid

Ma ei tea, kas on mingi ülemlimiit ka, kus enam grupiprotsessid ei toimi, igatahes 95 vabatahtliku puhul on siingi märgatavad teatud iseloomulikud asjaolud, mis aitavad grupitundele kaasa.

Eraldi faas, peale ühtsustunnet, oli klatshifaas. Mõned meist võisid tundidekaupa istuda Rota kontoris, juua õlut, süüa tremoçoš’id (loe: tremossoošid; spetsid oad soolavees) ja kirjeldada, kes kellega käib, kes millal koju jõudis jne. kusjuures klatš ei ole siin üldse pahatahtlik, lihtsalt see on siin üks grupifaas, mis aitab sul enam teiste grupiliikmete kohta teada saada.

Üks grupifaas tundus olevat ka oma keelegruppidesse siirdumine – mingil hetkel tabasid, et paljud otsivad justnimelt oma kaasmaalaste seltsi, et ilmselt end veidi mugavamalt tunda ja vahelduseks üliväga rahvusvahelisest seltskonnast puhata.

Ja siinses mitmekeelelises, -kultuurilises grupis mängib keeleoskus suurt rolli grupi toimimisel. Esialgu tundus, et omavahel käisid rohkem läbi sarnase keeletasemega inimesed. Pigem oskajad suhtlesid teiste oskajatega ja mitteoskajad suhtlesid omavahel. Nüüd aga tundub, et keeletase hakkab suures grupis ühtlustuma. Järjest enam kuuleb, kuidas inimesed kurdavad oma keeleoskuse kadumise üle („Ma loodan, et mu inglise keele õpetaja ei pea kunagi kuulma, kuidas ma praegu räägin!”); ja vastupidi, nö mitteoskajad on imetlusväärselt oma keeletaset arendanud. Kui projekt varsti ära ei lõpe, räägime kõik siin nagu Leedu Mantas: „Food – no good; girls – good; Internet? – No internet”. Aga see on absoluutselt tore ja pigem hea näide sellest, kuidas keelelisi raskusi ületada. Sest alguses ma olin isegi mures, et kuidas üks poiss, kes üldse end kuidagi väljendada ei saa, ikkagi peaks siin hakkama saama. Aga ta on lihtsalt fantastiline näide, kuidas saab.

Cascais - purjekate, rikaste penskarite ja kalurite linn

Üldiselt on see ilus ja rahulik turistilinn. Rahulik selles mõttes, et ei ole liiga palju melu ega häppeninge. Ilma mõttes ei ole siin üldse rahulik – siin on tuul praktiliselt KOGU aeg, mõnikord tugevam, mõnikord nõrgem; aga tuul ikkagi. Mis muudab kogu õhustiku veidi jahedamaks kui esialgsed ootused olid. Samas on see ka halb üllatus, sest pead oma kodukohast varuriided kaasa võtma, et õhtujaheduse vastu end kindlustada.

Võib-olla on see kogu Portugalile omane, aga lõuna- ja õhtusöögi aegadel levib linnas sardiinide mõrkjas lõhn. Restorane on siin meeletult, et iga maitsega turisti rahuldada – sama suures koguses on siin imalaid mehi, kes kelneritena restorani kutsuvad, väga tüütu. Meil kui võistlustesse panustavatel vabatahtlikel on võimalik süüa kaks korda oma tööpäeva jooksul võistluste seltskonda teenindava firma poolt pakutavat. See küll tähendab palju pastat ja taimetoitlastele täiesti talumatut piina, aga ikkagi suhteliselt hea toit. Vabade päevade toitlustamiseks saime veidi taskurahale lisa.

Aga siin on üks asi, mis ei tohi jääda toidusedelist välja (seda enam, et ei lõunasöögi ega õhtusöögi juurde klassikalist magustoitu ei pakuta). See on jäätis kohvikust Santini. Santinil on täiesti omaette roll linnas – kui mujal tänavatel on vaikne ja rahulik, siis Santini tunneb ära peaaegu katkematu inimhulga järgi (kuni kl 23ni ja 24ni välja), kes kõik jäätist söövad, vaid esmaspäev välja arvatud, kui kohvik kinni. Kuigi Portugali kohta on jäätise hind üsna mõtlemapanev, siis, korra seda hõrgutist maitsnud, ei ole enam tagasiteed. Nt maasikajäätis jätab sellise mulje, nagu koosneks pool jäätist maasika toormaasikamoosist. Jäätisekokteil on peaaegu värske-marja-smuuti maitsega (usun, et Santini omanikud on kõvasti maksnud, sest kohalikus mcDonalds’is jäätisekokteili ei leidu). Peale selle, et tegemist on ülihea jäätisega, tundub kohvikul olevat oma osa linnaplaanis. Paistab, et see on Cascais’i inimestele loomulik osa lõpetada päev mingi naudinguga ja paljud on valinud selleks Santini – mitte üldse kõige hubasem koht maailmas, aga kindlasti hea kvaliteediga kraam.

O Seculo (loe: Oo Seekül)

Selle projekti üks vaieldamatu peaosatäitja on olnud meie majutuskoht – fundaçao O Seculo (kommentaariks, et portugali keeles on ka nimedel artiklid). See asub 9-minuti rongisõidu kaugusel Cascais’ist, võistluste toimumiskohast. O Seculo hakkas juba rolli mängima saabumisjärgse koolituse viimastel päevadel, kui meid nö tööks ette valmistati ja muuhulgas ka tutvustati, kus elame hakkame. Mõned võtmeasjaolud siis koos hirmudega:

· toad on 16-kohalised (mis siis, kui keegi norskab; kuidas peab rahu ja vaikust tagama)

· kasutada on nii meestel kui naistel 2 dushiruumi: üks kahe dušiga, teine kaheksa dušiga (kindlasti peaks naistel olema rohkem dušše kasutada)

· pesu pesemine toimub kollektiivses korras kolmapäeviti – oma tööriided (vabatahtlikele anti nö vormid, aga see on veel täiesti omaette saaga) tuleb märgistada, et need kaduma ei läheks (kindlasti on kord nädalas pesupesemisvõimalus liiga vähe ja peaks läbi rääkima kohalike pesumajadega, et pesemisvõimalusi laiendada)

· pidutseda o seculo’s ei saa – selleks on võimalik minna randa, millele on väga lihtne ligipääs; tõesti, o seculo asub üsna mere ääres ja rand on vaid tunneli ja paari trepiastme kaugusel.

· O seculo on traditsiooniliselt mõeldud lastelaagritele, mis kuidagimoodi seotud põgenikega; st et tegemist sageli keerukate lastega, aga siiski lastega; nii et me peame olema vaiksed ja vaoshoitud. Ja hoidma oma asjadel silm peal.

Ja me olemegi. Siiamaani, nüüdseks juba peale neljandat pesupäeva, oleme täiesti distsiplineeritud – ei ühtki tantsupidu valju muusikaga, ei mingeid joominguid oksendamiseni. Kusjuures, paljud hirmud ei ole üldse täitunud. Ma ei ole nt mitte kunagi seisnud dušijärjekorras, selliseid asju ei ole. Ilmselt tingituna meie mitmetest vahetustest (hommiku-, õhtu- ja öövahetus, viimane pidutsejatele) suudavad 90 inimest end nii ära organiseerida, et järjekordi pole tekkinud. Ehk aitavad natuke kaasa ka need neiud, kes mõne purjetaja seltsi nende korteritesse või hotellitubadesse on ära (s)eksinud ;)

Norskamine ei sega enam ammu, sest sa oled nii väsinud, et kukud praktiliselt jalapealt ja ka keskmine kesköine simman ei teeks unele midagi.

Ja pesupesemissüsteem toimib kenasti. Enamasti saad oma riided tagasi. Peamiselt puhtana. Küll aga on mõned inimesed ikkagi oma lemmikriided pesus ära kaotanud. Või lihtsalt on nad erinevate tubade vahel vahetusse läinud.

Seculo’sse saabudes olid ikka mõned näod üsna jahmunud, nähes, kui vähe ruumi ikkagi tubades on ja kui kõle see maja üldiselt on. Lisaks on veel igasugu reegleid, millest üldjoontes peame kinni pidama, nagu nt et laste ees ei tohi suitsetada või nagu see, et vannituppa minnes peab olema veidi enam riides kui vaid püksikud või bikiinid; no ja et alkoholi ei tohi olla. Sisse kolides asusime kohe kahekordseid voodeid liigutama, et veidi enam ruumi tekitada. Keegi tüdrukutest virutas sisse riidenagi, mis naljakalt keset tuba seisma pandi. Sest põhiprobleem on selles, et ei ole ruumi oma asju kuhugi panna (mina olin muretsenud paar kavalat riidepuud, mida voodi ääre külge kinnitada). Esimestel õhtutel oli mure ka väärisasjade hoidmisega, kuivõrd koridori oli Rota inimeste poolt toodud lukustatavad kapid (nn lokkerid), aga nendele tabalukke veel ei olnud muretsetud (mis te arvate, kas ma tundusin imelik, kuna mul oli kodust oma tabalukk kaasa võetud? Juba esimesel õhtul sain endale valida lähima kapi, kuhu igivana arvuti ja veidi sularaha koos rohke pudi-padiga lukustasin).

Ja sa oled sunnitud ikka üht-teist õppima, et siin kummalises ööbimispaigas hakkama saada. nt oskused strateegiliselt mõelda arenevad tublisti, kuna alumise korruse duširuumi (mis on enamasti puhtam, kindlasti avaram ja valgem ning tühjemate prügikastidega) jõudmiseks läheb oluliselt aega ja sa pead mõttes kõik oma duširuumi tegevused läbi mängima, et kõik vajalikud asjad kaasa võtta. Esimesed päevad ikka ajas tigedaks, kui leidsid end alumisest duširuumist, valed flip-flopperid jalas. Teine silmapaistev oskus on vilumus võtta pimedas ruumis läätsed ära – need, kel on kogemusi läätsedega või on mõnda näinud, teavad, millisest vilumusest ma räägin. Põhimõtteliselt on šansid täpselt pooleks, et kas hommikul leian läätse konteinerist või mitte.

Ja mingite asjadega pead harjuma. Nagu see, et sind ümbritsevad riide- ja jalatsikuhilad nagu väikesed (või vahel ka suuremad) liivaluited, mille vahelt pead oma voodini teed rajama. Rääkimata kohvritest. Või see, et sul ei ole kunagi võimalik jääda raamatut lugedes magama, sest valgustuseks on ainult üks hädine lamp terve toa peale. Või see, et kogu 15 inimese peale on meil üks kolmeharuline pikendusjuhe, mis aitab telefone laadida (paljudel on kaks telefoni, üks kodune, teine portugali numbriga). Või see, et toa peale on üks võti, mis peaks asuma uksehoidja juures – kui aga juhtuvad olema veidi hajameelsed toakaaslased, siis pead lihtsalt leppima ootamisega ukse taga, kuni võti rongini rändab. Ja see, et lastelaager võib tähendada küll diskreetsust meie poolt, aga kindlasti mitte laste poolt! Just sel hommikul, kui sul töögraafik võimaldab lõpuks kauem magada, on laste päevaplaanis mingi vana portugali disko järgi laulmist-tantsimist õppida, ja seda otse sinu akna all. Olulist harjumist on nõudnud ka hommikusöök. Esialgu oli lihtsalt lastest kahju, et nad peavad nii vaest hommikusööki taluma. Aga aja möödudes on endast ka juba kahju ja hirmsasti tahaks nautida värsket piima ja putru-moosi või puuviljasalatit.

Tore seik oli ka siis, kui üks koordinaatoritest, Klaudia, otsis endale tubades vaba voodit. Nimelt ööbivad alati ka kaks koordinaatorit O Seculo’is, et igaks juhuks mingite õnnetuste korral kohal olla. Niisiis ütlesime Klaudiale, et meie toas on üks vaba voodi ja et ta võib sinna tulla. Klaudia siis sisenedes: „Ahaa, see voodi seal tundub, nagu oleks vaba! Et kas ma võtan siis selle?” – mille peale mina: „Ei, see on minu voodi – lihtsalt ma olen ainuke, kes siin hommikuti voodit teeb” (ja tuttavad ju teavad, et ma ei ole eriti hüper-super-korralik inimene!).

Siit ka vaade minu voodist toa keskele:

13. juuli

Vahepeal taas töötanud veidi IBC-s, mis on selles mõttes väga hea koht, et kogu aeg on hea ülevaade, mis parajasti kuskil klassis toimub – millises klassis on finaalid, millised võistlused edasi lükatud jne.

Olgu siis ka öeldud, et eesti venelane Deniss Karpak sai kolmanda koha ja oli ka au teda järgmisel päeval kohata ning õnnitleda.

Küll aga on seostunud temaga - õigemini tema treeneriga - ka üks mitte nii imetlusväärne seik. Nad sattusid akrediteeruma minu vahetuse ajal. Kuivõrd kohalikud töötajad akreditatsioonikeskuses ju teadsid, et olen Eestist, kutsusid nad mind ka ruumi, et näed, meil siin sportlased Eestist. Minu teretamise peale mühkasid nad midagi ja seletasid kohapealsetele töötajatele, a la, et nemad eesti keelt ei räägi, sest eesti kuulus nõukogude liitu (see on minu vaba tõlge tegelt, kuulsin, et nad mainisid eesti keelt ja nõukogude liitu). Siis küll, kogu respekti juures, olin kuri nende peale. Esiteks selle peale, et nad ei mõtlegi esindada seda riiki, mille maksumaksjad on nende heaks tööd rabanud. Teiseks selle peale, et nad pole nende aastate jooksul siiamaani endale teadvustanud, millised eelised on neil tippsportimiseks seetõttu, et nad elavad arenenud riigis! (Omavahel öeldes, kohtasin akreditatsioonikeskuses nt ukraina sportlasi, kes ei suutnud kirjutada kuupäevagi õigesti!) Ma olin kohe nii kuri, et mõtlesin treeneri käest väljumisel küsida: "Kas riietus on Hugo Bossist?".

Hiljem küll taltusin ja oma kena olemise ning siira püüdlemisega vene keelele sarnanevas keeles nendega suhelda sain MM-i lõpuks suhte enam-vähem normaalse. Muide, treener, juhtumisi ka Denissi isa, on hiiglama kuulus tegelane purjetamismaailmas kuuludes 80ndate lõpus NLiidu koondisesse Lendaval Hollandlasel (Igor Trofimov).

teisipäev - 10. juuli 2007

Neil minutitel (ilmselt kl 16) stardib Eesti esindaja Deniss Karpak Laser Standard medalivõistlusel ja hetkel on ta kolmandal positsioonil. Temast ja tema kaaskonnast kirjutan kunagi veel, aga praegu ikkagi tähtis teavitada, et tegemist Eesti jaoks tähtsa momendiga.

Just tulin töölt, tegin väikseid üleminuteid, aga see tasus igati ära. Nimelt töötasin IBC-s, mis on International Broadcasting Centre, vastutav võistluste ülekannete eest. Seal oli täna ootamatult tihe päev, vabatahtlikud tegelesid eriti vastutusrikaste ülesannetega, nagu nt stardinimekirjade kleepimine, võileibade ja snäkkide ostmine taimetoitlastest operaatoritele (see on masendav, kui kehv taimetoitlaste toitlustamispoliitika siin on!) ja mikrofonide pakkimine Laser-klassi medalivõistlustel. Justnimelt, esimesed neli kohta medalisõidus peavad kandma mikrofoni, et saaks nende reaktsioone televisioonis üle kanda. Ma küll ei ole kindel, mida täpsemalt need üksiksõitjad seal peaksid rääkima, aga väidetavalt on erinevate postide ümbersõit juttutekitav. Meie ülesanne oli mikrofonid sisse lülitada ja pakkida need kondoomi – teada-tuntud veekindel vahend, eksole – ja kinni teipida, nii et 2500-eurosed mikrid märjaks ei saaks. Nii said esimesed neli kohta (muuhulgas ka see eesti venelane Deniss) enda päästevesti külge mikrofonid, aga et tingimused-raskused oleksid võrdsed, siis anti teisele kuuele võistlejale samas kaalus liivakotid (u 200g).

Ja päris algusest … ehk taustaks

Miks üldse valisin sellise projekti ja miks EVS-i ja miks lühikese:

Esiteks, see on EVS (European Voluntary Service ehk eesti keeles Euroopa Vabatahtlik Teenistus). Lühidalt taustaks, tegemist on Euroopa Liidu programmiga, mis on haridusprogrammi Euroopa Noored üks osa. Reeglina näeb EVS välja nii, et vabatahtlik vanuses 18-30 aastat valib endale valdkonna, mis osas soovib ta välismaal panustada alates 5st kuust. Valdkond on seotud mõne organisatsiooniga, mis on eelnevalt saanud programmi poolt heakskiidu. Ja vabatahtlikul peab olema kodumaalt saatev organisatsioon, kes teda äraoleku ajal toetab. Praktiliselt kõik kulud on programmi raames kaetud, st sõitu, majutust, toitu, isegi veidi taskuraha. Loe lähemalt http://euroopa.noored.ee/evs.

Ja kuigi antud EVS-projekt on mõnevõrra teistsugune (see on grupiviisiline mitte individuaalne; kestab lühemat aega), siis ikkagi oli mu sooviks „see asi” läbi proovida. See on ju valdkond, millega olen koolituste kaudu olnud nii kaua seotud – olen teinud koolitusi organisatsioonide kontaktisikutele, kes vabatahtlikku saadavad või vastu võtavad; olen koolitanud vabatahtlikke, kes on kohe-kohe välismaale minemas, ja ka neid välismaalasi, kes lühemat või pikemat aega juba Eestis viibinud ja vabatahtlikku tööd teinud. Ja tundsin, et vajan ise kasvõi veidikegi elamust vabatahtliku teenistuse osas; ok, see ei ole pikaajaline ja ilmselt ei teki nii raskeid kultuurilisi kriise (eriti, arvestades, et tegemist on väga rahvusvahelise seltskonnaga ja ilmselt ei ole võimalik, et elan ainult portugali inimeste keskel, nagu nt tavapärases EVS-is võib juhtuda) – siiski, usun, et see elamus aitab mul paremini läbi mõelda ja leida uusi perspektiive rahvusvahelise vabatahtliku elus. Ja kindlasti aitab see, et kohtun siin paljude teiste – ilmselt minust nooremate – vabatahtlikega, kellega saan kogu projekti jagada.

See on spordivõistlus – mitte küll valdkond, mida väga põhjalikult tunnen, aga võib-olla see pole ka vajalik; tegemist siiski maailmamastaabis üritusega (70 riiki) ja kahtlemata korralduslikke väljakutseid kui palju;

See on Portugal – riik, kuhu olen ammu tahtnud minna; riik, kust isegi Danielo on endale armastuse leidnud (see ei viita mitte minu samalaadsetele eesmärkidele, vaid maa erilisusele, onju); kusjuures ma ei tunne väga palju portugali inimesi, vaid kahte;

Ja kindlasti on see Torino OM-i vabatahtliku elu mõju (vt blogi http://ootorino.blog.com), et otsin selliseid lühiajalisi rahvusvahelisi otsi – need 38 päeva mõjusid väga kenasti, vaheldusrikkalt ja rikastavalt ning andis minu projektipõhisele elule uue kuju.

Muidugi on kahju metsmaasikatest ja jaanipäevast, aga millestki peab alati kahju ka olema – see ongi heaks kogemuseks olemise kriteerium ;)

Ja veidi tööst ka

Nagu klassikud ütlevad, on EVS-vabatahtliku tööülesanded esialgu ainuke selgroog, millest kinni hakata (kuigi siin see ei pea eriti paika, kuivõrd tegemist on grupi-EVS-iga ja oleme 95-kesi üks suur pere üksteist toetamas – kas pole armas? J).

Vabatahtlikel on 6-tunnised tööpäevad hommikuse ja õhtuse vahetusena (kl 9 – 15 ja kl 15 – 21) koos tunniajaste lõunapausidega. Tööd pakub võistluste korraldajaorganisatsioon Portugal Vela, mida vahendab koordineeriv organisatsioon Rota Jovem. Nii et Rota Jovem koostab vastavalt nõudmisele meie töögraafikud ja Portugal Vela poolt palgatud töötajad näevad meie töö kvaliteeti ja tulemusi. Tööd roteeruvad, mis on tore, sest siis palju enam kontakte, paremat ülevaadet ja ka suhelda nendega, kellega pole senimaani mingil põhjusel see õnnestunud.

Mina olen enamasti töötanud akreditatsioonikeskuses. See on siis koht, kus iga asjaline peab läbi käima, korra arvutikaamerasse naeratama ja kinnitama oma isikut, et saada kaelakaart. Sealt saavad ka kõik võistlejad ja treenerid numbrid ja sponsorreklaamid oma paatidele ning – mis kõige tähtsam – koti koos vajalike võistlusdokumentidega ja tuhandete bukletikestega Cascais’ist, Estorilist jm iga nurga alt (vabandust kõigi puude ees!). Kott on muidugi kõige tähtsam seepärast, et vabatahtlike peamine töö on neid kotte komplekteerida. Nii et olen panustanud oma tubli tuhatkonda kotti (kokku akrediteerub üle 1600 sportlase ja treeneri). Vahepeal olin isegi ainuvastutav kottide eest, kuivõrd kellelgi palgalistest töötajatest ei olnud minust paremat ülevaadet, millised materjalid kottidest puudu on ja millises wc-s mingid materjalid asuvad. Justnimelt, wc-s – see on akreditatsioonikeskuse „poliitika” hoida materjale kõige ruumikamates ja lähimates ruumides, mis on osutunud wc-deks. Kui need sportlased vaid teaks, kus nende seljakotid olnud on …

Enamik vabatahtlikke töötab aga paadiparkides. Igale purjeka-klassile on sadamas üles seatud kokku kaheksa paadiparki, mis on mõeldud paatide parkimiseks, hoolduseks, sportlaste sadamast välja- ja sissekirjutamiseks ning mereleminekuks. Vastavalt paatide iseärasustele ja võistluste graafikule on ka parkides tööd. Mina olen töötanud koos tornaadode, 49er’ite ja 470-netega (kannatust, selgitused tulevad peagi). Nt tornado-pargis seisnes töös selles, et põhimõtteliselt logeled enamik aega niisama, aga siis – tol päeval kella 4-a paiku – pead kolmveerand tundi viiekesi rannal ringi jooksma ja otsima neljakümnele laevale nende kärud vastavalt nende registreerimisnumbritele. Ja kui kärud on juba eelmiste vabatahtlike poolt kenasti järjekorranumbrite järgi ritta seatud, siis ei ole mingit erilist kunsti selles töös. Sul on ka endal valida, kui sügavale merre sa oled nõus minema, et sportlasi aidata – põlvist saati on kindel, aga võib ka sügavamale minna. Või võib öelda teistele vabatahtlikele, et mina vette põhimõtteliselt ei lähe. Ja lahe on see, et selle lühikese tööpäeva lõpus maitsevad püksid tulisoolased ;)

Kui ma 49er-itega (loe: forty niner’itega) töötasin, siis veel võistlusi ei olnud ja igaüks käis omapead treeningul. St et mitte igaüks, vaid iga paat – paadil siis kokku kaks meest. Aga see omapead treenimine tähendas, et mingit planeeritud kellaaega ei olnud ja et põhimõtteliselt jooksime rannal järjest kella 11st kella kolmeni, vaheajaks vaid kolmveerand tunnine paus. Põhitegevus oli sama: kui paat läheb vette, pead neilt võtma käru ja asetama rannale numbrilisse järjekorda; kui paat tuleb tagasi, vaatad tema registreerimisnumbri ja otsid talle käru ning taas on su enda valida, kui kaugele vette tahad neile käru viia. Muidu on sportlased ka kenad inimesed ja nad ei lase sul eriti kaua ujuda. Selles pargis oli eripära veel see, et paatide nummerdatud asukohad ei ole mitte rannal, vaid tänavaga samal tasapinnal, st et paate tuleb aidata ka üles vedada. Sageli olid sportlased päris väsinud, nii et nad olid me womenpower’i üle väga rõõmsad J

Ja täna (esmaspäev 09.07.07) töötasime 470netega ja nende paadipargis oli hoopis omamoodi. Nimelt oli täna ilm nii kehv, et merele ei saanudki minna. Rannas oli tuult oma 27 sõlme. Ja see oli ikka maailmatumatugev. Kusjuures kuskil mainiti, et purjetajate jaoks ei ole liiga tugevat tuult. Aga täna oli. Kl 13 pidi algama esimene võistlus (muide, öeldakse, et kell 13 on Cascais’is maagiline kellaaeg – tuul hakkab alati kl 13), mis tähendas, et umbes kella 11st hakkavad usinamad merele minema. Aga seekord tõmmati poole kaheteistkümnest masti punase-valge-triibuline lipp, mis tähendab, et võistlused on edasi lükatud. Kui lipp vardast alla tõmmatakse, on seejärel võistlejatel aega tund, et stardijoonele jõuda. Sel päeval jäigi lipp vardasse. Kusjuures kõik olid marurahulikud seepeale. Kedagi ei tundunud see nii väga häirivat, et ei saa võistelda, et ei ole asjalikku uudist kirjutada, et ei saa merel töötada.

Lisaks akrediteerimisele ja paadipargitööle olen ühte sorti tööd veel teinud, aga see on nii konfidentsiaalne, et saan sellest kirjutada-rääkida vaid võistluste lõppedes.

07.07.07

Maagiline kuupäev on siin hea seisnud selle eest, et on juhtunud nii mõndagi tähelepanuväärset ja mitte eriti positiivset.

Nt kukkus täna Leedu Rūta oma jalaluu katki. Käib nüüd karkude ja kipsiga. Sellega seoses tehakse talle mitmeid erandeid:

1) internetis olemiseks ei kasuta ta allkorrusel olevaid arvuteid, sest trepid ei ole hetkel ta lemmikud (õnneks on me majutuskohas, O Seculo’is kaldteed)

2) ta ei tööta üheski paadipargis ega muus liikumist nõudvas kohas – vaid equipment’is (võistluste varustusega tegelevas üksuses) ja animation’is (rühm, kes tegeleb vabatahtlikele meelelahutuse pakkumisega)

3) esimestel päevadel on teda autoga toodud, kuivõrd teised vabatahtlikud kasutavad 9-minutilist rongiteenust Sao Pedro (meie majutuse asukoha) ja Cascais’i (meie töökoha) vahel.

On muidugi ka asju, mille osas kipsiga inimestele erandeid ei tehta: nt on ta kips tihedalt täis kirjutatud. Esialgne plaan oli, et kõik 160 vabatahtlikku kirjutavad talle allkirja. Aga selleks peaks ta ilmselt kogu keha kipsi kukkuma.

Aga nagu Sven, üks mu lemmikkoordinaatoritest, ütles, on ta väga õnnelik, et kukkujaks oli Rūta – ta on ratsionaalne ja optimistlik ega põe, kui peab mõnest suvalisest klaasist sangriat jooma, sest uue joogi toomine oleks nõudnud pingutust. Mõne teise vabatahtliku puhul oleks olnud virisemist ja kaebamist palju rohkem.

Ja teisalt on see olnud puhas ime, et ei ole varem midagi sellist juhtunud. Kuigi nii mõnedki on olnud haiged ja arsti juureski, siis üldiselt on inimesed terved.

Teine suurem suhttraagiline sündmus oli see, et meie suurepärases elamiskohas (kus 16 inimest tuba jagavad ja kõik 92 vabatahtlikku nelja vannituba) läks kaduma raha. Ja seda üsna teadlikult – näpati vaid ühest toast ja absoluutselt teada kohtadest: öökapist ja kottidest. Kusjuures ühelt türgi tüdrukult läks kaduma 1000 eurot (kas teie esimene mõte on samuti, et mida põrgut sellist raha üldse ühiselamus hoitakse?), mida ta kavatses ka saabuvaks Barcelona-reisiks kasutada. See oli tõesti leinamoment grupis … Kui katkematust suitsupilvest türklane üles leiti, siis mindi lohutama või niisama kallistama. Ilmselt raporteeritakse sellest ka politseile ning mõni tegi ka ettepaneku, et kui iga vabatahtlik (rahvusvahelised ja portugali omad kokku 160 in) annaks 2 eurot, oleks see ka juba märkimisväärne toetus.

Kusjuures juba mõnda aega olen käinud inimeste seas ringi ja jaganud mõtet, et rahvas on muutunud laisaks oma asjadega. Ühelt poolt see, et vannitoas (mida ei kasuta vaid meie vabatahtlikud, vaid ka kümned lapsed põgenike sorti lastelaagrist) on sadu asju alates šampoonipudelitest kuni kuivava pesu ja päevitusriieteni; teisalt ka lihtsalt väärtasju kas vooditel, kapipealsel vm vedelemas. Tagatipuks selgus, et tabalukud, mida organiseerijate poolt jagati oma lokkerite lukustamiseks, on avatavad iga teise sarnase tabaluku võtmega.

tere, minu uus vihik

Siia tuleb siis mõningaid mõtteid-sündmusi-juhtumisi-ideid, mis seotud lühiajalise grupiviisilise EVSiga (EVS=European Voluntary Service ehk siis Euroopa Vabatahtlik Teenistus) purjetamise maailmameistrivõistlustel Portugalis Cascais’is juunis-juulis 2007.

Kuna veebipäevik on alustatud 10 päeva enne projekti lõppu (40 päeva kokku – nagu paast ikka J) ja olen minetanud igasuguse oskuse väljendada end selges emakeeles, pean juba ette vabandama. Sitkemad küll saavad aru, usun.