Maagiline kuupäev on siin hea seisnud selle eest, et on juhtunud nii mõndagi tähelepanuväärset ja mitte eriti positiivset.
Nt kukkus täna Leedu Rūta oma jalaluu katki. Käib nüüd karkude ja kipsiga. Sellega seoses tehakse talle mitmeid erandeid:
1) internetis olemiseks ei kasuta ta allkorrusel olevaid arvuteid, sest trepid ei ole hetkel ta lemmikud (õnneks on me majutuskohas, O Seculo’is kaldteed)
2) ta ei tööta üheski paadipargis ega muus liikumist nõudvas kohas – vaid equipment’is (võistluste varustusega tegelevas üksuses) ja animation’is (rühm, kes tegeleb vabatahtlikele meelelahutuse pakkumisega)
3) esimestel päevadel on teda autoga toodud, kuivõrd teised vabatahtlikud kasutavad 9-minutilist rongiteenust Sao Pedro (meie majutuse asukoha) ja Cascais’i (meie töökoha) vahel.
On muidugi ka asju, mille osas kipsiga inimestele erandeid ei tehta: nt on ta kips tihedalt täis kirjutatud. Esialgne plaan oli, et kõik 160 vabatahtlikku kirjutavad talle allkirja. Aga selleks peaks ta ilmselt kogu keha kipsi kukkuma.
Aga nagu Sven, üks mu lemmikkoordinaatoritest, ütles, on ta väga õnnelik, et kukkujaks oli Rūta – ta on ratsionaalne ja optimistlik ega põe, kui peab mõnest suvalisest klaasist sangriat jooma, sest uue joogi toomine oleks nõudnud pingutust. Mõne teise vabatahtliku puhul oleks olnud virisemist ja kaebamist palju rohkem.
Ja teisalt on see olnud puhas ime, et ei ole varem midagi sellist juhtunud. Kuigi nii mõnedki on olnud haiged ja arsti juureski, siis üldiselt on inimesed terved.
Teine suurem suhttraagiline sündmus oli see, et meie suurepärases elamiskohas (kus 16 inimest tuba jagavad ja kõik 92 vabatahtlikku nelja vannituba) läks kaduma raha. Ja seda üsna teadlikult – näpati vaid ühest toast ja absoluutselt teada kohtadest: öökapist ja kottidest. Kusjuures ühelt türgi tüdrukult läks kaduma 1000 eurot (kas teie esimene mõte on samuti, et mida põrgut sellist raha üldse ühiselamus hoitakse?), mida ta kavatses ka saabuvaks Barcelona-reisiks kasutada. See oli tõesti leinamoment grupis … Kui katkematust suitsupilvest türklane üles leiti, siis mindi lohutama või niisama kallistama. Ilmselt raporteeritakse sellest ka politseile ning mõni tegi ka ettepaneku, et kui iga vabatahtlik (rahvusvahelised ja portugali omad kokku 160 in) annaks 2 eurot, oleks see ka juba märkimisväärne toetus.
Kusjuures juba mõnda aega olen käinud inimeste seas ringi ja jaganud mõtet, et rahvas on muutunud laisaks oma asjadega. Ühelt poolt see, et vannitoas (mida ei kasuta vaid meie vabatahtlikud, vaid ka kümned lapsed põgenike sorti lastelaagrist) on sadu asju alates šampoonipudelitest kuni kuivava pesu ja päevitusriieteni; teisalt ka lihtsalt väärtasju kas vooditel, kapipealsel vm vedelemas. Tagatipuks selgus, et tabalukud, mida organiseerijate poolt jagati oma lokkerite lukustamiseks, on avatavad iga teise sarnase tabaluku võtmega.
1 comment:
Õige, üks õige privaatsust-austavast kultuurist pärit ida-eurooplane peakski sellise lodevuse puhul häirekella lööma. Ja kes kuulda ei võtnud, on ise süüdi. 1000 euro sularahas omamine on okei, aga selle ühikatoas hoidmine.. kurb rumalus.
Post a Comment