Ja veidi tööst ka

Nagu klassikud ütlevad, on EVS-vabatahtliku tööülesanded esialgu ainuke selgroog, millest kinni hakata (kuigi siin see ei pea eriti paika, kuivõrd tegemist on grupi-EVS-iga ja oleme 95-kesi üks suur pere üksteist toetamas – kas pole armas? J).

Vabatahtlikel on 6-tunnised tööpäevad hommikuse ja õhtuse vahetusena (kl 9 – 15 ja kl 15 – 21) koos tunniajaste lõunapausidega. Tööd pakub võistluste korraldajaorganisatsioon Portugal Vela, mida vahendab koordineeriv organisatsioon Rota Jovem. Nii et Rota Jovem koostab vastavalt nõudmisele meie töögraafikud ja Portugal Vela poolt palgatud töötajad näevad meie töö kvaliteeti ja tulemusi. Tööd roteeruvad, mis on tore, sest siis palju enam kontakte, paremat ülevaadet ja ka suhelda nendega, kellega pole senimaani mingil põhjusel see õnnestunud.

Mina olen enamasti töötanud akreditatsioonikeskuses. See on siis koht, kus iga asjaline peab läbi käima, korra arvutikaamerasse naeratama ja kinnitama oma isikut, et saada kaelakaart. Sealt saavad ka kõik võistlejad ja treenerid numbrid ja sponsorreklaamid oma paatidele ning – mis kõige tähtsam – koti koos vajalike võistlusdokumentidega ja tuhandete bukletikestega Cascais’ist, Estorilist jm iga nurga alt (vabandust kõigi puude ees!). Kott on muidugi kõige tähtsam seepärast, et vabatahtlike peamine töö on neid kotte komplekteerida. Nii et olen panustanud oma tubli tuhatkonda kotti (kokku akrediteerub üle 1600 sportlase ja treeneri). Vahepeal olin isegi ainuvastutav kottide eest, kuivõrd kellelgi palgalistest töötajatest ei olnud minust paremat ülevaadet, millised materjalid kottidest puudu on ja millises wc-s mingid materjalid asuvad. Justnimelt, wc-s – see on akreditatsioonikeskuse „poliitika” hoida materjale kõige ruumikamates ja lähimates ruumides, mis on osutunud wc-deks. Kui need sportlased vaid teaks, kus nende seljakotid olnud on …

Enamik vabatahtlikke töötab aga paadiparkides. Igale purjeka-klassile on sadamas üles seatud kokku kaheksa paadiparki, mis on mõeldud paatide parkimiseks, hoolduseks, sportlaste sadamast välja- ja sissekirjutamiseks ning mereleminekuks. Vastavalt paatide iseärasustele ja võistluste graafikule on ka parkides tööd. Mina olen töötanud koos tornaadode, 49er’ite ja 470-netega (kannatust, selgitused tulevad peagi). Nt tornado-pargis seisnes töös selles, et põhimõtteliselt logeled enamik aega niisama, aga siis – tol päeval kella 4-a paiku – pead kolmveerand tundi viiekesi rannal ringi jooksma ja otsima neljakümnele laevale nende kärud vastavalt nende registreerimisnumbritele. Ja kui kärud on juba eelmiste vabatahtlike poolt kenasti järjekorranumbrite järgi ritta seatud, siis ei ole mingit erilist kunsti selles töös. Sul on ka endal valida, kui sügavale merre sa oled nõus minema, et sportlasi aidata – põlvist saati on kindel, aga võib ka sügavamale minna. Või võib öelda teistele vabatahtlikele, et mina vette põhimõtteliselt ei lähe. Ja lahe on see, et selle lühikese tööpäeva lõpus maitsevad püksid tulisoolased ;)

Kui ma 49er-itega (loe: forty niner’itega) töötasin, siis veel võistlusi ei olnud ja igaüks käis omapead treeningul. St et mitte igaüks, vaid iga paat – paadil siis kokku kaks meest. Aga see omapead treenimine tähendas, et mingit planeeritud kellaaega ei olnud ja et põhimõtteliselt jooksime rannal järjest kella 11st kella kolmeni, vaheajaks vaid kolmveerand tunnine paus. Põhitegevus oli sama: kui paat läheb vette, pead neilt võtma käru ja asetama rannale numbrilisse järjekorda; kui paat tuleb tagasi, vaatad tema registreerimisnumbri ja otsid talle käru ning taas on su enda valida, kui kaugele vette tahad neile käru viia. Muidu on sportlased ka kenad inimesed ja nad ei lase sul eriti kaua ujuda. Selles pargis oli eripära veel see, et paatide nummerdatud asukohad ei ole mitte rannal, vaid tänavaga samal tasapinnal, st et paate tuleb aidata ka üles vedada. Sageli olid sportlased päris väsinud, nii et nad olid me womenpower’i üle väga rõõmsad J

Ja täna (esmaspäev 09.07.07) töötasime 470netega ja nende paadipargis oli hoopis omamoodi. Nimelt oli täna ilm nii kehv, et merele ei saanudki minna. Rannas oli tuult oma 27 sõlme. Ja see oli ikka maailmatumatugev. Kusjuures kuskil mainiti, et purjetajate jaoks ei ole liiga tugevat tuult. Aga täna oli. Kl 13 pidi algama esimene võistlus (muide, öeldakse, et kell 13 on Cascais’is maagiline kellaaeg – tuul hakkab alati kl 13), mis tähendas, et umbes kella 11st hakkavad usinamad merele minema. Aga seekord tõmmati poole kaheteistkümnest masti punase-valge-triibuline lipp, mis tähendab, et võistlused on edasi lükatud. Kui lipp vardast alla tõmmatakse, on seejärel võistlejatel aega tund, et stardijoonele jõuda. Sel päeval jäigi lipp vardasse. Kusjuures kõik olid marurahulikud seepeale. Kedagi ei tundunud see nii väga häirivat, et ei saa võistelda, et ei ole asjalikku uudist kirjutada, et ei saa merel töötada.

Lisaks akrediteerimisele ja paadipargitööle olen ühte sorti tööd veel teinud, aga see on nii konfidentsiaalne, et saan sellest kirjutada-rääkida vaid võistluste lõppedes.